Fassaadipesu tasub ette võtta kevadel

Olenevalt materjalist puhastatakse fassaade kas käsipesu- või survepesumeetodil. Käsipesu puhul on tema eeliseks see, et siin ei ole takistuseks survega veetrassi kaugus või sootuks selle puudumine. Lisaks on kergem käsipesu tõstukilt või kõrghoone ripp­kelgult. Survepesu kasuks saab pidada tema suutlikkust viia vesi või pesulahus surve jõuga poorsete materjalide pooride põhjani, mistõttu on töö tulemus sel puhul tunduvalt kvaliteetsem.

Üldjuhul pestakse käsitsi klaasfassaadi, mõningatel juhtudel ka plekk- ja puitfassaadi – kõikide teiste materjalide puhul on otstarbekam kasutada survepesu (kui see on tehniliselt võimalik).

Samuti sõltub pesusagedus materjalist – näiteks klaas- või plekkfassaadi korral on seda mõistlik teha vähemalt üks kord aastas; kivi või betooni puhul üks kord kahe-kolme aasta jooksul. Loomulikult on pesusageduse juures sama suur tähtsus hoone asukohal ja omaniku soovil jätta sellest ilus ning kliendisõbralik mulje.

Ajaliselt soovitaksin fassaadipesu kevadel või sügisel (õhutemperatuur võiks olla vähemalt +5° ­C) ja kui silmas pidada kevadet, siis kindlasti pärast linnatänavate ja oma hoone territooriumi suurpuhastust.

Kuigi see töö võib näida pealtnäha lihtne, kaasnevad fassaadipesuga pahatihti raskused või küsimused, mille lahendamine vajab nii ajalist ressursi kui ka rahalisi lisakulusid. Nii võib näiteks Tallinna kesklinnas asuva viiekorruselise büroohoone fassaadipesu olla Tallinna äärelinnas kinnisel territooriumil asuvast samalaadsest hoonest 30–40% kallim. Kesklinna maja puhul võivad kaasneda lisakulud: sõidu­tee sulgemise loa lunastamine, tellingute katmine ohutuskilega. Enne neid lisakulutusi tuleb aga töötegijal muretseda vajalik tehnika: survepesur, redelid, vajadusel tõstuk, tellingud või rippkelk, klaasfassaadi pesu puhul selleks vajalikud töövahendid.

Teenusena fassaadipesu tellides tuleb arvestada üldjuhul 10–30kroonise väljaminekuga ühe pestava ruutmeetri kohta (hind ilma käibemaksuta), maksumus oleneb pestava pinna mahust, asukohast, materjalist ja teistest eelpool mainitud hoone iseärasusest tulenevatest lisa­kulutustest.

Kesklinna maja puhul võivad kaasneda lisakulud: sõidutee sulgemise loa lunastamine, tellingute katmine ohutuskilega. Kinnisvara omanikule üha suuremat muret tekitav ja samas paljudele noortele loomingulist väljundit andev tegevus on seinamaalingud ehk grafiti. Väga head rohtu selle mure leevendamiseks välja pakkuda ei olegi.

Paljud keemiatootjad on püüdnud grafitivastast puhastus­vahendit kokku segada (tõsisest eluohtlikust keemiast kuni rapsiõli ja männivaigu baasil tehtava vahendini), kuid kahjuks ei oska ma ühtegi tõsiselt head ja efektiivset toodet soovitada.

Siledate ja vähepoorsete fassaadikatete (nt klaasi) puhul saab rääkida suhteliselt hästi toimivatest grafitieemaldus­vahenditest ja meetoditest, poorsete pindade (eriti struktuurkrohvi) või keemiatundlike pindade (PVC-katte) korral tuleb pahatihti leppida grafiti ülevärvimisega, mis üldjuhul jääb üldisest toonist erinev ja paistab välja. Siiski tasub enne ülevärvimist konsulteerida puhastusala spetsialistiga ja võimalusel lasta neil proovida kemikaalide mõjusust.

Fassaadipesu vajadusega tuleks aga arvestada juba ehitise projekteerimisel.

On hooneid, kus hilisema hooldusega seotud küsimused on hästi läbi mõeldud. Paraku on hulganisti ka selliseid maju, kus arhitekt ei ole nende küsimuste peale aega kulutanud ja hoone hilisem omanik seisab tõsise katsumuse ees, püüdes mõista, milliseid hooldustöid vaja.