Kuna vööprussi ja vundamendi vahele tuleb panna erimaterjalist tihend, et tagada liite tuulepidavus, võib ka seal kaaluda immutamisest loobumist, näiteks Soomes on isegi keelatud kasutada immutatud vööprusse.
Tänapäeval toimub immutus autoklaavides vaakumsurve meetodil. Tsükkel algab autoklaavi vakumeerimisega, seejärel lastakse immutusvedelik autoklaavi, mis survestatakse. Tsükli lõpus võetakse surve maha, lastakse immutusvedelik välja ja korratakse vakumeerimist, et saada lahti immutusvedeliku jääkidest.
Immutamiseks kasutatakse peamiselt soolade vesilahuseid ja puituviidavat soolakogust reguleeritakse põhiliselt immutuslahuse kontsentratsiooniga, lisades lahusele immutusainet vastavalt vajadusele.
Männipuidu immutamisel tungib immutusaine maltspuitu, lülipuit on väga raskesti immutatav, kuid sinna pole immutusainet üldjuhul vajagi, sest lülipuit on ka looduslikult üsna vastupidav. Immutuskvaliteeti saabki hinnata maltspuidu värvumise järgi (Vt foto 1).
Kuuske on raske immutada
Maltspuidu värvumine on hästi näha, kui immutusaine sisaldab roheka tooniga vasesooli. Raske on maltspuidu läbiimbumist hinnata siis, kui immutusainele on lisatud pruuni värvainet, ja veelgi raskem, kui kasutatakse immutusvahendeid, mille väljatöötamisel on eesmärk olnud säilitada puidu naturaalne toon. Taoliste vahendite ja kuusepuidu puhul on võimalik ainult laboratoorne kontroll.
Kuusepuidu immutamine on männipuidu omast palju raskem ja Põhjamaade puiduimmutajate NTR standard isegi ei anna nõudeid kuusepuidu immutamiseks, sest mänd on hästi kättesaadav ja kuuse jaoks eritehnoloogiaid rakendada ei ole otstarbekas. Meil on saada kahe NTR klassi immutatud puitu, NTR A on mõeldud kasutamiseks juhul, kui puit on kontaktis pinnasega, ja NTR AB välistingimustes pinnasekontaktita.
Lääne-Euroopa Puiduimmutuse Instituudi andmetel on tema liikmesriikide firmade immutusmaht u 6,5 miljonit m3 puitu aastas ja 71% mahust immutatakse vesilahustega, 18% orgaanilistel lahustitel baseeruvate immutusainetega ning 11% kreosoodiga.
Vesilahustega immutamisel ei tohi puidu rakusein olla veega küllastunud juba enne immutust, niiskus ei tohiks olla üle 24–28%. Küllastuspiirist – 30% – puudujäävast mõnest protsendist piisab, sest maltspuitu viidav soolakogus ei ole suur, sageli isegi alla 10 kg/m3. Kuna puit niiskub immutamisel täielikult, siis peaks seda uuesti kuivatama. Tavaliselt seda siiski ei tehta, sest immutatud materjali ei tohi enne immutusvahendi täielikku fikseerumist tehasest välja saata, paigaldamiseni kulub samuti aega ja materjal jääbki ju muutuvatesse niiskustingimustesse. Selle asjaoluga tuleb aga arvestada siis, kui soovitakse immutatud puitu värvida. Värvimiseks peaks puit olema õhukuiv (niiskus u 18%), seepärast ütlevad Soome tootjad, et värvima peaks paigaldamisele järgneval suvel.
Parima kaitse annab immutamine kreosoodiga
Parim kuumutamiseta kasutatav immutusvahend on CCA vesilahus (sisaldab sooladena vaske ja kroomi, arseeni), kahjuks on nüüd sellega immutamine Euroopa Liidus nüüdseks keelatud, põhjuseks lahuses sisalduv arseen. Kurjad keeled väidavad küll, et arseeni on loodusliku foonina kõikjal meie ümber ja et näiteks ühes kilogrammis Havai vetest püütud krevettides on rohkem arseeni kui ühes kuupmeetris CCAga immutatud puidus ja erinevalt krevettidest ei ole immutatud puit söödav.
Hirm keemia ees on aga nii suur, et rünnaku all on järgminegi komponent – kroom –ja seepärast sisaldavad paljud vahendid juba praegu ainult vasesooli koos lisanditega. Immutatud puidu kasutajale ei ole tegelikult vahet, millist immutusvahendit üks või teine tootja kasutab, eelkõige on oluline, et protsess oleks nõuetekohaselt läbi viidud.
Parima kaitse annab puidu immutamine kreosoodiga. Kuna sel juhul on vaja immutusvedelikku kuumutada, on protsess suhteliselt kallis ja seda kasutatakse ainult liiprite, ülekandeliinide postide ja sildade puhul ehk juhtudel, kus immutatud puidult oodatakse eriti pikka eluiga, sest kahjustatud materjali asendamine on eriti tülikas.
Vali õiged kinnitusvahendid
Kõik saagimised, hööveldamised ja puurimised tuleb ära teha enne puidu immutamist. Kui see ei ole võimalik, tuleks osta nn otste immutusvahendit ja lõigatud pinnad sellega üle pintseldada.
Meeles peab pidama sedagi, et immutatud puidu puhul kasutatavad kinnitusvahendid peavad olema tavalisest korrosioonikindlamad, võimalikult paksu kaitsekihiga või isegi roostevabast terasest.
Immutada saab ka liimpuidust talasid jms, fotol oleva Norra silla puhul kasutati kaheastmelist immutust, esmalt immutati lamellid vesilahusega, siis need kuivatati, liimiti taladeks ja immutati talad veel kreosoodiga. Ka kreosoodiga immutamist püütakse ära keelata, väites, et kreosoot on keskkonnale ohtlik. Õnneks ei ole seda senini veel tehtud, kuid selle kartuses on hakatud välja töötama uusi immutusvahendeid, näiteks rapsiõli baasil. Kuna kõik uued immutusvahendid on vanadest oluliselt kallimad, on tekkinud võimalus, et seni majanduslikult konkurentsivõimetud viisid puidu modifitseerimiseks pääsevad lõpuks turule.
Meetodeid puidu muutmiseks jagub
Puidu modifitseerimiseks on palju viise, tihti kasutatakse selleks puidu immutamist mingi kemikaaliga ja sellele järgnevat kemikaali polümeriseerimist kõrge rõhu ja temperatuuri koostoimel või isegi radioaktiivse kiirgusega. Viimast meetodit kasutati Vantaa lennujaama parketi valmistamisel.
Senini ongi puidu modifitseerimise eesmärk olnud anda odavamatele Euroopa puiduliikidele samaväärsed omadused nagu kallitel troopilistel puiduliikidel, et kasutada neid parketi või mööbli tootmisel, kuid levimas on ka puidu modifitseerimine selle kasutamiseks välistingimustes. Uus materjal Accoya on juba leidnud rakendust sildade ehitamisel ja aknaraamide toorikutena.
Accoyat valmistatakse männipuidu töötlemiseks äädikhappe anhüdriidiga. Meetod on tuntud juba ammu, näiteks kasutati atsetüülitud puitu nõukogude tuumaallveelaevade komponentide hüdrodünaamilistel katsetel. Metallist mudelite valmistamine oli kallis ja aeganõudev, puit aga pundus vees ja see moonutanuks katsetulemusi.
Atsetüülimine viis puidu pundumise aga praktiliselt nulliks ja mudeleid saigi hakata puidust valmistama. Lisaks pundumise puudumisele suureneb atsetüülimise tulemusena ka puidu mädanemiskindlus, see teeb Accoyast hea materjali välistingimustesse. Valminud on esimene suur maanteesild Hollandis Sneekis, aknategijad aga julgevad Accoya kasutamisel anda akendele 50aastase garantii mädaniku vastu.
Kas tulemas on kunstliku puidu aeg?
Kõigi uute materjalide turuletoojad rõhutavad nende looduslikku päritolu. Accoya loojad selgitavad seda nii: atsetüülrühmad on nagunii igas puidus olemas (eriti palju on neid üpris vastupidavas tammepuidus), modifitseerimisel lihtsalt lisatakse puidule aineid, mida seal on juba nagunii. Toorainena kasutatav äädikas on aga samuti looduslik materjal, ehkki selle tootmiseks on lihtsamaid meetodeid kui veini raiskulaskmine.
Karta on, et aina uute immutusvahendite ja nende komponentide keelustamine viib üha kallimate lahendusteni ja kokkuvõttes annab see lisaks modifitseeritud puidule uue šansi ka terasele, betoonile ja plastikutele.
Puidu- ja plastikusegust terrassilauad on Põhja-Ameerikas juba üsna populaarsed, nüüd pakutakse tootmisse juba isegi kunstlikku puitu, mida valmistatakse plastist ja mineraalsetest jäätmetest. Veider tundub küll see, et ehkki koostises pole teragi puitu, lubatakse, et tulemus on puidu välimuse ja isegi lõhnaga. Loodan, et enamikul meist jääb see uus ime nägemata.
