Kuigi miljööväärtuslike hoonestusalade puhul on rõhk linnaruumilisel tervikul, ei saa seda käsitledes mööda minna hoonetest. Majad, mis üksikuna iseseisvat väärtust ei oma, muutuvad oluliseks just omasuguste keskel. Ehkki miljöö puhul on olulised ka tänavad, haljastus, piirded ja elukeskkond laiemalt, kipub võtmeküsimuseks
kujunema siiski ajaloolise arhitektuuri korrastamine.
Liigagi sageli kiputakse arvama, et miljöö on eelkõige hoonete suurus, haljastus ja üldine elamistihedus. Tegelikkuses on asi siiski mitmetahulisem. Sama suurusega hoonestuse vahel võib tajuda ennast viibivat nii slummis kui õdusas aedlinnas. Isegi samad majad mõjuvad erinevas seisundis ja kuues sootuks erinevalt. Räämas ja luitununa tundub tüüpiline Kalamaja tänav oma sajandialguse üürimajadega pigem agulina halvas mõttes, meenutades kõiki sellega kaasnevaid arhetüüpe – vaesus, mustus, haigused, rõõmutu ja vaevane elu. Korrastatuna euroremondi võtmes odavalt ja hoolimatult, saab sellest kodu tänastele välisele edule ja korrastatusele orienteeritud inimestele. Tehes sama säästvalt ja pieteeditundega, kujuneb sellest tõeliselt mõnus elukeskkond inimestele, kes hindavad aja puudutust ja säästlikku ellusuhtumist.
Linna imago ja väärtus kujuneb paljuski inimeste kaudu, kes seal elavad. On hea, kui seal leidub elu-asemeid erinevatele inimtüüpidele: äri- ja kunstnikuhingega, korraarmastajatele ja boheemidele, väikestele lastele ja vanadele inimestele. Vaheldusrikas linnaruum on eeldus mitmekesise elanikkonna säilimiseks.
Nagu tavaks, ei osata paljusid asju hinnata enne, kui need on kaotatud.
Uued majad ajaloolises keskkonnas
Silmatorkavaimad miljöö rikkujad on sobimatu mastaabi ja materjalikäsitlusega uushooned. Naabritest kordades suurem hoone on räige keskkonnaründaja, mis sageli pakub oma elanikele väärtusi, mille loomisel ta ise ei osale. Need on haljastus, vaated, õdus elukeskkond. Kerkides harmoonilisse ja ajaloo poolest väärikasse miljöösse, kisub selline parasiithoone alla naabrite elukvaliteedi ja kinnisvarahinnad. Kui vana lõpuks “progressile” alla jääb ja naaberkrundid samasuguste hoonetega täituvad, kipub langema ka selles hoones paikneva kinnisvara väärtus. Meie siiani vaid kasvavate hindadega pealinnas küll mitte võrreldavalt soetamisaegse maksumusega, küll aga analoogilise heakorraga kinnisvaraga, millele lisanduvad mõnus elukeskkond, rohelus, avarus. Ameerikalik eraõigusekeskne arusaam, mis on aluseks paljudele meie seadustele, kipub muidugi eelistama omaniku õigust teha oma krundil mida tahes, ent Põhjamaades, kuhu me end oma meelsuselt ja kultuurilt liigitada tahame, on avalikud huvid alati erahuvidest eespool. Ja avalike huvide hulka kuulub nii ajaloolise keskkonna, mitmekesise linnaruumi kui elatava ja inimväärse elupaiga säilitamine. Kui igav oleks linn, kui kõikide vanade majade asemel kerkiksid sellised odavad karpmajad, mida tänapäeval liigagi sageli uue ja kvaliteetse kodu nime all kogenematule ostjale pähe püütakse määrida. Eelnev ei tähenda aga, et miljööala on mingi muuseum, kuhu uutel hoonetel asja pole. Vastupidi, tegemist on areneva linnakeskkonnaga, küsimus on vaid selles, mida arengu all mõistetakse. Uued hooned ei pea sugugi olema kordi suuremad ja keskkonda eiravad, võimalik on teha vägagi linnaruumisõbralikke lahendusi, mis sulanduvad olemasoleva hoonestusega valutult. Piisab vaid, kui järgida ümbritsevate majade üldisi mahte, tihedama hoonestuse puhul ka räästajoont ja üldist korruste rütmi. Mõnedes paikades on oluline ka materjalikasutus. Nii mõnigi kord kiputakse arvama, et viilkatuse kasutamine (mis mõnes keskkonnas on tõesti vajalik) on ajalooliste rudimentide pealesurumine arhitektile. Samas on ka meie igapäevane praktika andnud terve rea tipptasemel hooneid, mis hoolimata oma viilkatusest on tingimusteta moodsad. Meenutame kas või arvukalt preemiaid saanud Jüri Okase projekteeritud talukompleksi Saaremaal või Ferrumi kaubamaja Kuressaares (arhitekt Andres Alver). Teemakohaseim näide on Kalamajast, kus Vabriku tänaval valmiv moodne agulimaja (KOKO arhitektid) arvestab naabermajadega, kuid on ometi selgelt 21. sajandi maja, püüdmata matkida minevikku.
Ilmselt on raske omaks võtta mõtlemist, et hea maja linnakeskkonnas pole mitte see, mis kaugele silma torkab, vaid see mis valutult ümbritsevasse sulandub.
Vanad majad saavad uue elu
Kuid probleeme on ka olemasolevate hoonete korrastamisega. Vahepeal levis lausa kulutulena soov ehitada majale korrus peale, et sellest saadava rahaga korrastada fassaad ja kommunikatsioonid. Kas on keegi mõelnud, milline näeks välja linn, kui kõikidele olemasolevatele majadele ehitaks peale korrus või kaks. Ja siis mõne aja pärast, kui majad jälle korrastamist vajavad, võiks seda ju korrata?
On üksikuid maju (neid, mis linnaruumi muutudes on jäänud ümbritsevast hoonestusest madalamaks), kus korruse lisamisel muutub lõpptulemus isegi paremaks, on maju, mille üldmulje kvaliteetse korruse lisamisega ei muutu, ja on selliseid, millele see lahendus lihtsalt ei sobi. Leidub tipp-arhitektuuri hulka kuuluvaid maju, mille looja on sedavõrd perfektselt lõpetanud, et igasugused lisandid saavad selle väärtust vaid kahandada.
Kuid sagedamini on küsimus linnaruumilises tervikus. Just puit-asumistes on üks olulisi tänavamiljöö loojaid ühtlane räästajoon. Kui nüüd mõni omanik mõtlematult korruse lisab, rikub ta ära nii oma maja kui kogu tänava miljöö. Liigagi sageli kaasneb sellega hoolimatu suhtumine nendesse vähestesse detailidesse, mis ilmestavad lihtsat eeslinnaarhitektuuri. Nii on Tallinnas eelmise sajandi alguses levinuimal majatüübil, nn Lenderi majal, olulised just väikesed iseloomulikud detailid, nagu saelõikes sarikaotsad, ehiskonsooli ja pööninguaknaga väljaaste, puitpitsilised aknaraamistused (vahel on pitse jagunud ka karniisiservadesse), metallehistöös varikatus. Kui eelnimetatud detailid on ka äärmiselt tagasihoidlikud, siis suurimaks ehteks sellisele majale on sageli tema nikerduste ja tahveldistega uks. Nende detailide kadumine hoolimatu renoveerimise käigus muudab omas ajas elegantse maja näotuks barakiks. Barokist saab barakk, parafraseerides Eino Baskini omaaegset sketši.
Igasuguste lisandite puhul, olgu tegemist siis pööningukorruse väljaehitamise, korruse lisamisega, juurdeehitusega maapinnal või hoopis ehitusdetailide asendamisega, jääb alati võtmeküsimuseks nende sobitamine olemasolevaga. Siin on olemas põhimõtteliselt kaks erinevat lähenemisviisi – kontrast või sulandumine. Kontrastiprintsiibil, kus uus lisanduv osa eristub selgelt varasemast, on saavutatud mitmeid häid näiteid. Eriti õnnestunult on seda lähenemisviisi kasutatud kivimajadele korruste lisamisel. Puitmajade puhul, mis reeglina on suhteliselt väikesed, on igasuguste vastanduvate detailide lisamine hoopis probleemsem ja häid näiteid napib. Seega kipub siin olema õigustatud pigem sulandumise printsiip. Paraku kiputakse lihtsate puitmajade juures kasutama liigagi sageli projekteerijaid, kelle professionaalne pagas ei võimalda ajaloolise arhitektuuri võtmes lahendusi leida. Nii tekivadki majad, kus ajastule iseloomulikud ehitusvõtted on asendatud mingite suvaliste lahendustega, millel pole sidet ei hoone algse ehitus-aja ega tänapäevaga. Oma panuse annavad siin ka ehitajad, kes nii mõnigi kord projektis ette antud lahendust lihtsustavad.
Suurimaks probleemiks vanade majade korrastamisel kipub olema uskumus, et kuna nad ei vasta tänastele soojapidavusnormidele, tuleb kasutada kõiki moodsa ehitusmaterjalituru pakutavaid võimalusi, et seda saavutada. Siin on aga tegemist väga mitmetahulise probleemiga.
Akende vahetusest ei piisa
Sageli arvatakse, et paneme uued plastaknad ja soojustuse ning probleem on lahendatud. See ei pruugi aga nii olla. Olulisem kui seina paksusest tulenev arvestuslik soojapidavus, on maja tuulepidavus. See aga on vanadel hoonetel aja jooksul enamasti vähenenud. Et kapitaalsema remondiprotsessi käigus avatakse seinad enamasti seestpoolt kuni palgini, tuleks esimese tööna tegeleda palgivahede takutamisega. Sageli sellest võttest piisab, et maja soojapidavus kasvaks kordades. Samas piirdudes eelnimetatud välisküljel kasutatavate võtetega, ei pruugi efekt olla kuigi suur (sest tuulepidavuse probleem jääb lahendamata). Küll on aga tulemus äraspidiselt efektne rahalises (st palju läheb maksma) ja esteetilises plaanis (soojustuskihi lisamisega väljapoole tekkivad sügavad aknakoopad on puitmajal ebaloogiline ja sobimatu detail). Naabermaal Soomes hakkas majade väljastpoolt soojustamise buum seitsmekümnendate energiakriisiga seoses. Hiljem kokkuvõtteid tehes on selgunud, et seinte soojustamine väljastpoolt annab kulutatud rahaühiku kohta kõige väiksema efekti. Kui tundub, et eespool mainitud takutamine ei ole piisav, on puitmaja puhul alati mõeldav ka soojustuskihi lisamine sissepoole. Muidugi on ehitusmaterjalitööstuse jõuline reklaam sootuks häälekam kui säästlikkusele manitsejate oma, kuid eks ole seegi üks maailmavaatelisi valikuid. Kas joosta reklaami sabas ja lõputult tarbida või kasutada tervet talupojamõistust (mida siin laiuskraadil õnneks veel rohkem leidub kui paljudes “arenenud” maades) ja teha oma valikuid mõistlikult.
Liigagi sageli püütakse kogu eelnevat juttu ümber lükata väidetega, et nii ei saa, pole majanduslikult tasuv jne. Ometi näitab praktika, et leidub küllalt ka neid omanikke ja arendajaid, kes saavad ja suudavad.
Niisiis, kui ei saa ega oska, siis loobu oma vanast majast ja anna võimalus neile, kes selles asjas osavamad. Pealegi ei ole enamikus elu-sfäärides raha ainsaks mõõdupuuks – inimesed ei sõida enamasti kõige odavama autoga ja ei söö ainult kõige odavamat toitu. Ja seda just põhjusel, et hinnatakse muid kvalitatiivseid näitajaid. Miks peaks siis vanadele majadele teisiti lähenema.
Ajaloolist hoonet korrastama asudes tuleks silmas pidada mõningaid lihtsaid põhimõtteid:
l maja vanus on väärtus
l ajaloolist väärtust ei saa lisada, saab vaid kahandada
l tee nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik
l ära asenda, kui saab parandada
l ära taha vanast asjast teha uut
l hinda seda, mis on, ja lähtu sellest kõiges, mis vajab täiendamist ja asendamist
l ära usu esimest projekteerijat ja/või ehitajat, küsi nõu mitmelt poolt
l vanas majas elamine ja selle korrastamine eeldab armastust ja pieteeti mineviku vastu, kui tahad tingimusteta uut, eelista uut maja
