Teiste fassaadilahenduste ja -materjalidega võrreldes on krohvidel palju eeliseid: on olemas sobivad tooted ja lahendused mis tahes aluskonstruktsioonide viimistlemiseks, suhteliselt lihtne kasutada ka keerukatel fassaadidel, palju erinevaid struktuure ja värve, vastupidav, saab ehitada suhteliselt kiiresti ja lihtsalt.
Lisaks on veel soojustussüsteemid, kus soojustus (vahtplast, vill) kaetakse krohviga. Viimasel juhul tabatakse “kaks kärbest ühe hoobiga”: olles soojustuse seinale paigaldanud, on olemas aluspind krohvimiseks ja viimistlemiseks.
Milliseid nippe on hea teada krohvfassaadide ehitamisel ja renoveerimisel? Uute majade soojustamisel ja krohvimisel on asi lihtsam, sest projekteerimise käigus saab konstruktsioonid kavandada nii, et sein on piisava soojapidavusega ja et ka kõik muud ehitustehnilised näitajad vastavad normidele. Samuti saab projekteerimise staadiumis sobiva lahenduse ja materjalid välja valida. Lahendustest enimlevinud on õhekrohvisüsteem – vahtplastiga soojustamine ning selle ülekrohvimine (SerpoTerm-süsteem).
Sama lahenduse ehitamiseks võib kasutada jäika villa (SerpoMin-süsteem). Soojustamiseks ja krohvimiseks võib kasutada ka pehmet villa, kuid selle süsteemi ehitamine kahe eelmisega võrreldes on pisut keerukam: krohvimiseks kasutatakse kiududega (lubi)tsementsegusid ning armeerimiseks metallist raabitsvõrku.
Õhekrohv
Õhekrohvisüsteemi ehitamisel tuleb kinni pidada tootja antud juhistest. Põhiline probleem fassaadide ehitamise ja renoveerimise juures ongi see, et tavaliselt on tellijal (ühistul, majaomanikul) küll soov olukorda parandada, kuid vahendeid selleks on vähe. Seetõttu hakatakse otsima võimalikult odavaid lahendusi, kombineeritakse erinevate materjalidega, mis ei pruugi omavahel üldsegi kokku sobida; jäetakse mingi tööetapp tegemata; segukiht pannakse õhem kui vaja jne.
Kuigi esmapilgul võib see tunduda veidi soodsamana, siis pikemas perspektiivis võib tulemus olla hoopiski vastupidine. Kuna lahendus võib jääda poolikuks või sobimatuks, hakkabki värskelt ehitatud või renoveeritud hoone peagi lagunema ja vajab uuesti remonti. Kaevata pole kellegi peale, sest pole garantiid, ja seegi napp kaheaastane ehitajapoolne garantii (kui on) on märkamatult möödunud. Samas ei olegi võimalik näiteks nelja erineva tootja materjalide kooskasutamisel garantiid anda.
Leidub ka valmislahendusi, kus on kõik vajaminevad komponendid olemas ning koostöös ehitajaga antakse kuni 10aastane garantii. Garantii eeldab aga, et on kasutatud õigeid materjale õiges kohas ja ehitaja on olnud professionaalne.
Järgnevalt anname mõningad soovitused, mida tuleb õhekrohvisüsteemi ehitamisel silmas pidada. Esiteks tuleb otsustada, kas maja soojustada vahtplasti või villaga. Kivimajaga (nt Fibo-seinad) on asi lihtsam, sest seda võib soojustada nii villa kui vahtplastiga.
Vanade majade renoveerimisel tuleb esmalt välja selgitada, millest on ehitatud maja kandekonstruktsioonid ning millega on seda juba varem soojustatud. Puitmajade soojustamiseks tuleks kasutada villa. Viimase aja praktika näitab, et soojustuse paksuse valib reeglina tellija ise, kuid igal juhul tasub nõu küsida ka projekteerijalt/arhitektilt, kes arvutab välja välisseina ehitusfüüsikalised näitajad. Spetsialisti poole tuleb kindlasti pöörduda vanade majade renoveerimisel, sest viimasel juhul tuleb valida sobiv lahendus olemasoleva seina täiendavaks soojustamiseks.
Soojustuse kleepimine
SerpoTerm või SerpoMin süsteemi ehitamine algab sokli alusprofiili paigaldamisest. Alusprofiile toodetakse vastavalt soojustuse paksusele. Alusprofiil tuleb paigaldada nii, et sokli alumine serv jääks sirge. Kui sein on ebatasane, tuleb alusprofiili ja seina vahel profiili paikarihtimiseks kasutada plastikust distantsklotse. Puidust liiste pole seal soovitatav kasutada, kuna need jäävad soojustuse (vahtplasti) sisse ning võivad aja jooksul seal mädanema hakata. Pärast alusprofiili paigaldamist kleebitakse soojustus seinale.
Soojustuse kleepimiseks on kaks meetodit. Kui aluspind on sile, siis võib kleepesegu (Serpo 405) plaatimiskammiga kas soojustuse tagaküljele või seinale kanda ning seejärel asetada seinale soojustusplaat. Ebatasase aluspinna korral kantakse kleepesegu ühtlase vaaluna soojustusplaadi tagakülje servadesse ning plaadi keskele pannakse paar kleepesegupätsikest. Seejärel asetatakse plaadid kohale ja rihitakse paika.
Väga ebatasaste aluspindade korral tuleb jälgida, et seina ja soojustusplaadi vahele ei jääks suurem kui 2–3 cm õhuvahe (soovitatavalt veelgi väiksem). Suurema vahe puhul ei hakka soojustus enam toimima, kuna õhuvahes võib õhk liikuma hakata (sooja konvektsioon) ning see ventileerib seina külmaks.
Kleepesegupätsikestega paigaldades tuleb seina kõrguse ulatuses tekitada nn “suletud perimeetrid” – see tähendab, et vähemalt iga 2,5 meetri järel tuleb soojustusplaadid paigaldada nii, et seguvaalud soojustuse servas takistaksid õhu liikumist seina ja soojustuse vahel. Soojustuse paigaldamisel tuleb kleepesegu paigaldada nii, et oleks tagatud vähemalt 50% nakkepind seina ja soojustuse vahel. Kleepesegu kulub keskmiselt 4–7 kg/m².
Järgmisel päeval pärast soojustuse kleepimist võib paigaldada tüüblid. Tüübleid kulub 4–6 tk./m². Tüüblite paigaldamisel on soovitatav need soojustuse pinnalt u 2 cm sügavusele sisse freesida ning pärast tüüblile vahtplastist või villast (sõltuvalt soojustusest) “müts” peale panna. See tagab, et hiljem ei jää tüüblikohad fassaadil läbi kumama.
Järgmise sammuna kleebitakse nurkadesse, akende ja uste ümbrusse, servadesse jm üleminekukohtadesse tugevdusprofiilid. Akende ja uste nurkadesse tuleb panna veel lisaarmeering – u 30×40 cm armeerimisvõrgu lapp, mis kleebitakse akna ja uste nurkadesse 45° nurga all.
Pärast tugevdusprofiilide paigaldamist võib alustada soojustuse krohvimise-armeerimisega. Selleks otstarbeks kasutatakse tsemendil baseeruvat polümeerset kiudkrohvi. Armeerimine tehakse reeglina kahes etapis. Kõigepealt kantakse soojustusele esimene kiht kiudkrohvi. Esimese kihi paksus peaks olema 3–5 mm ning segu pinnalekandmise ajal surutakse värskesse segusse ka armeerimisvõrk. Võrgu paanid ning jätkukohad paigaldatakse 10 cm ülekattega. Pärast esimese kihi kuivamist kantakse pinnale teine kiht armeerimissegu. Teise kihi paksus on 2–3 mm. Teise kihiga saavutatakse pinna soovitud siledus viimistluskrohvi alla. Soojustuse krohvimine-armeerimine tuleb teha nii, et krohvikihi paksus soojustuse pinnal oleks 4–6 mm.
