AS Lasbet muutis Viimsi keskkooli uue hoone betoonist välispinnad lakkpuidulikult pruunikaks. Foto: Meeli Küttim

E-Betoonelemendi kommunikatsioonijuhi Margit Kimmeli sõnul eristatakse betoonpinna lihtsalt värvimist, betoonpinna lahusega töötlemist ja betooni sisse pigmendi segamist.

Betoonpindade värvimisel võib põhimõtteliselt kasutada ükskõik millist välimiste kivipindade katmiseks mõeldud värvi. Kimmeli seletusel kasutab näiteks E-Betoonelement Caparoli värve.

Ehkki värvi saab tema kinnitusel pinnale kanda põhimõtteliselt ka käsitsi pintsliga, kasutatakse tööstuses tavaliselt erimasinaid.

Enne värvimist peab betoonpind olema sile, ilma sügavate aukude ja pragudeta. Teisalt aga on betoonivärvi sees pisikesed tükid, mis jätavad värvitud betooni pinna krobeliseks. Tükikeste ülesanne on täita mitmesugused betoonpinna tühemikud, kriiped, poorid. Seega on värvil ka kaitseülesanne - muuta niiskusele vastuvõtlik betoonpind vett enam tõrjuvaks.

Kimmeli kinnitusel on sellistel värvidel keskmiselt kümneaastane garantii, E‑Betoonelement aga annab valminud värvimistööle kaheaastase garantii.

Betoonpinna keemilise lahusega töötlemisel kasutatakse ASi Lasbet arendusdirektori Andrus Koolme kinnitusel põhiliselt vasksulfaati ja raudsulfaati. Näiteks Viimsi keskkooli uue hoone välimised betoonpinnad on töödeldud raudsulfaadiga. "Samas sõltub pinnatöötluse metoodika ja toon eelkõige arhitekti maitsest," lisab ta.

Erinevalt värvimisest keemiline lahus imendub betooni pealmisse kihti ja jätab selle struktuuri toonituna paremini näha. Mätsib ju värv Koolme seletusel betooni struktuuri kinni. Lisaks ei paljastu keemiliselt töödeldud pinnal ehe betoon igal pisemal kriipimisel. Tema sõnul on Lasbet seni kasutanud keemilisel töötlusel põhiliste toonidena samblarohelist, punakat ja pruunikat tooni.

Lahusega betooni töötlemisel sõltub tooniefekt alusbetoonist: kas see on tehtud valge või hallika tsemendi baasil.

Pigmentmeetodil segatakse Kimmeli seletusel valmivasse betooni pulbriline värvaine. Siingi sõltub tooni heledus ja sügavus valgest või hallist betoonist. Koolme sõnul tuuakse valge tsement näiteks Soomest ja betooni tegemisel lisatakse liiva asemel valget marmorpuistet. Liiatigi toob pigment tema veendumusel betooni struktuuri esile kõige paremini.

Teisalt, erinevalt värvimisest on pigment üsna kapriisne: algset tooni ei anna enam millegagi parandada. Veidi kasutajasõbralikum on Koolme sõnul keemiline töötlemine, kus sulfaadivesilahust saab kasutamisel viimase hetkeni timmida.

Kommentaar

Betoonpinna toonimisel lähtutaksegi eelkõige esteetilistest kaalutlustest.

Samas paneb igasuguse toonimise kasutamine peale teatud piirangu. Näiteks isetiheneval betoonil on pigmendi kasutamine olnud siiani võimatu.

Samas tihtipeale kasutatakse mingil hoonel erinevaid betooni toonimise viise. Näiteks Telegraafi hotellil on iga seinapaneel töödeldud eri tooni vasksulfaadipõhise lahusega. Lisaks on sellel majal betoonipind silutud käsitsi, seega on seintel rohkem mitmesuguseid nüansse, mida toob esile keemiline töötlus. Samas näiteks Tetrise majal on kasutatud seintel erinevaid betoonipeitse. Ülemiste hotelli puhul on aga kasutatud valge tsemendi baasilist valge puistega betooni ehedalt.

Üldiselt võib kattev lasuur betooni eripärasid tuua esile hoopis paremini, kui need on näha ehedal betoonpinnal.